Juba minu vanaema oli postkaardiinimene. Tal olid need ilusasti kausta vahele pandud ja mäletan siiani, kuidas voodil istudes ja jalgu kõlgutades neid imetlesin. Reisides unistustes kaugetesse maadesse. Kui õde umbes kolmkümmend aastat tagasi Soome kolis, hakkas ta postkaarte saatma minu väikesele pojale.
Kuna too ei jaganud vanusest tulenevalt veel ööd ega mütsi, tundus patt neid ära visata. Kui piirid lahti läksid ja sõbrad reisima hakkasid, asusid nad mulle võõrsilt postkaarte saatma. Kolmekümne aasta jooksul on kogunenud lahedaid emotsioone kõikjalt üle maailma. Ka Kuressaarest.
Eks meil kõigil ole oma Saaremaa. Mõni pole Kuivastust kaugemale saanud ja teisel on Sõrve poolsaarel pool kuningriiki. Ega asjata olnud eelmise aasta reisikataloogi kaanel kiri ELU MERETAGUSES PARADIISIS. Tänaseks on paradiis lukku keeratud, et võidelda küünte ja hammastega tundmatu vaenlase vastu. Keegi meist ei tea mitmepealiseks lohe osutub. Uus normaalsus pole veel tekkinud ja seepärast saamegi olla Saaremaale toeks heade mõtete, mälestuste ja rahalise toetusega.
Minu kõige esimene Saaremaa-emotsioon on seotud 8. klassi ekskursiooniga. Veetsime esimese öö kauni Karujärve kaldal ja saime tuttavaks kohalike kalameestega. Nad olid mödust veidi edevad ja nii polnud neil kahju pakkuda tervele klassile uhaad. Rääkimata kohalikust õllest.
Üks peen pliks-klassiõde deklareeris õhtusöögikutset kuuldes kõva häälega, et tema pärast kuut ei söö, kuna peab figuuri. Oleks te kuulnud, milline naer sellele järgnes! Kui saarlane lõpuks naermast väsis, teatas ta muhedalt ja õpetlikult: „Oh sind, vaesekest. Kas sa siis ei tea, et hea vigur püsib isegi ja sitta pole mötet pidada?“
Vot see Saaremaa postkaart on mul siiani silme ees ja kõla kõrvus. Tuletades ikka ja alati meelde, et hea vigur püsib isegi. Ajaga lisandus sellele teadmisele veel üht-koma-teist, aga vaatamata kõigele ei saanud minust kaasat ühele tublile saare mehele. Samuti ei võtnud klassijuhataja meid järgmisel aastal enam ekskursioonile kaasa, aga see on hoopis teine jutt. Mis teha, elu juba on selline. Mängides meile vahel vingerpussi.
„Kõige tähtsam on tervis, muu ostame!“ armastavad öelda idanaabrid. Olgem ausad, neil on õigus! Seega jäägem lootma kõige paremat, ja küll see Ö-maa ükskord ka meile avatakse. Et saaksime taas minna. Vahet pole kas jaanituld pidama, spaasse peesitama või muidu toredate inimestega kohtuma. Nii nagu eelmise aasta Vintage Kuressaarel oli!
Vintage Kuressaare 2019 meenutus
Vintage Kuressaare 2019
Kuulasin Saaremaalt pärit basskitarristi Mai Leiszi videopostkaarti ja heldisin. Ükskõik kuhu maailma otsa saarlane ka ei läheks, see armas ö saadab neid kõikjal. Ja nii ma võtangi kokku omapoolse lühikese postkaardi Saaremaale:
Aitäh teile ja olge(m) hoitud! Nüüd ja igavesti! Ja ärge naermist unustage, sest paras ports naeru päästab maailma ja meid selles! Ka siis, kui silmad nutust märjad!
❤️
NB! Kuna paljudel on töötelefonid ja nad ei saa helistades appi tõtata, lisan Kuressaare Haigla SA Facebooki lehelt leitud info:
Ülekandega saab toetada:
Kuressaare Haigla SA arvelduskontod on:
Swedbank AS – EE322200001120090627 (SWIFT SHABAEE2X)või
SEB Pank AS – EE581010220017888014 (SWIFT EEUHEE2X)
Selgituseks: AITANSAAREMAAD.
❤️❤️❤️
Kannatust soovides
Ewa-Kaisa
kah saarele kibeleja