Aastal 2017 leitakse Harjumaal Kosel ühest abihoonest maal. Teos on kehvas seisus, et mitte öelda rääbakas. Aastaarv sellel tundub olevat 1956. Majaperemees Kaupo Kotkas võiks selle lihtsalt lõkkesse loopida, aga ta ei tee seda, vaid lööb arvutisse maalilt leitud signeeringu.
Vahetevahel sajab meie väravast sisse „kuningriigi tunnistajaid“, kes eiravad aial oleva kurja koera silti. Väites, et neil on nendeks juhtudeks kõige kõrgema kaitse. Üldjuhul suunan neid värava poole sõnadega, et meil see kaskokindlustuse kate puudub.
Vahel olen kimbatuses, sest aja jooksul on kogunenud igasugu kraami. Kunstituba on tõeline aardelaegas. Fotod, dokumendid, kõned, kirjad jne. Mõned on pärit eelmisest sajandist ja see tekitab aukartust. Teadmata, kuidas ja kust alustada.
Öeldakse, et vanemaid ja naabreid ei saa valida. Kummaline ütlus, sest naabrist lahti saamiseks piisab elukoha vahetusest, ja põhimõtteliselt kolid ühel päeval ka kodust välja. Ema on ema, isegi siis, kui ta ajab sul teismelisena karva turri. Isegi siis, kui ta on liiga kontrolliv ja omav. Ka siis, kui teda on vahel liiga palju.
Lähenev hingedepäev teeb vägisi meele härdaks. Mõeldes neile, keda enam pole. Olenemata sellest, kuidas elame, saabub lõpuks ikkagi vaikus. Eesriie langeb ja muusika vaikib ning jääb vaid mälestus. (veel …)