Juba minu vanaema oli postkaardiinimene. Tal olid need ilusasti kausta vahele pandud ja mäletan siiani, kuidas voodil istudes ja jalgu kõlgutades neid imetlesin. Reisides unistustes kaugetesse maadesse. Kui õde umbes kolmkümmend aastat tagasi Soome kolis, hakkas ta postkaarte saatma minu väikesele pojale.
„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.