Täiesti täiskasvanud naine!
Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Maailm on muutunud. Alles eile hüüdis Gretake meile vihaselt “how dare you” ja peale seda ei lennanud ei linnud ega lennukid. Loodetavasti suudab tema PR-meeskond tekkinud olukorraga kiiresti kohaneda ja leida uued teemad, mille nimel piike murda.
Kodus inventuuri tehes leidsin koolituse „Märka võimalusi“ materjalid. „Me saame kõik kratsida sealt, kust ei sügele,“ on koolitaja öelnud. Mis ta sellega öelda tahtis, enam ei mäleta.
Tegelikult olen ma suhteliselt paikse eluviisiga. Ühel aastal aga läksin sellega liiale. Olin peaaegu neli nädalat kodus, viitsimata isegi sõbrannale Tartusse külla minna. Võtsin koduaias päikest, koristasin ja rohisin. Ühesõnaga lihtsalt olin ega teinud midagi olulist.
Juba minu vanaema oli postkaardiinimene. Tal olid need ilusasti kausta vahele pandud ja mäletan siiani, kuidas voodil istudes ja jalgu kõlgutades neid imetlesin. Reisides unistustes kaugetesse maadesse. Kui õde umbes kolmkümmend aastat tagasi Soome kolis, hakkas ta postkaarte saatma minu väikesele pojale.
„Kirjuta raskel ajal midagi lõbusat!“ Huvitav, mis see olema peaks? Igal hommikul pärin ärgates, kas maailm on normaliseerunud. Eitavat vastust kuuldes tean, et päev-päevalt lähevad lood tõsisemaks.
„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks on kõik muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles.
Mõned mehed on uurinud, mida ma arvan Marju Karini raamatust. Seda just naise seisukohalt vaadatuna. Tõepoolest sai tema raamatu esitlusel käidud, aga lugenud ma seda pole.
Millegipärast on Bill Gates seda kombinatsiooni hiljem kahetsenud. Aga mis teha, nüüdseks on see nii meie lihasmällu sööbinud kui ka plaadile jõudnud.
Läksin ühel päeval Kristiine keskuse keemilisse puhastusse ja olin sunnitud taas pealt kuulama seda „klient on kuningas“ juttu. Üks klient oli pahane, et teenindaja polnud teda ootamas, ja valas kogu oma ängi ja solvumise klienditeenindaja kaela. Lahkudes võttis tema kuningliku rolli üle järgmine.