„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.
Kes meist ei teaks kõnekäändu „ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sul sada sõpra“. Mul on viimasest Moskva reisist küll mõned sajad lauasahtlis, aga kindlasti pole mul sadat sõpra. Jutt ei ole mitte FB-sõprusest vaid sellest tõelisest, mil mitu nägu.
Mulle on kirjutamine alati meeldinud ja olen selleks kasutanud mitmeid võimalusi. Õnneks on ajalehti-ajakirju, kes paluvad etteantud teemadel kirjutada. Aastal 2016 jäi Laupäevalehes LP silma palve kirjutada armastusest ja nii ma oma loo “Kui ma oleksin vähem kartnud“ teele saatsin.
Aastal 1996 õppisin Fontese Erakooli õhtuses osakonnas administratiivtööd. Kord tuli auditooriumi ette noormees, kes pidi meile rääkima uuest bürootehnikast. Tüüp alustas loengut sõnadega “Nagu te kõik teate, tehakse paberit tselluliidist…” Kaugemale ta esitlusega ei jõudnud, sest ruum täitus naeruga. Nii mõnigi naine lubas anda oma kintsud paberitööstusele ja noormees tundis end kogu selle möllu keskel ebamugavalt. Eh, naised, naised…
Isiklik koduleht pakub häid võimalusi. Kui tahad, annad endale intervjuu. Kui ei, siis mitte. Kui tahad, silud antud vastuseid ja vajadusel jätad mõne välja. Väites, et rohkem ei küsitud.
Kolmapäeva õhtu ja Vaba Lava Telliskivi loomelinnakus. Katmata poodium. Donna Nordica valged meenetega kotid ootamas külalisi. Nagu ikka, on esimesed read eriti tähtsate tegelaste jaoks. Inimesi voorib juurde ja peagi saab saal rahvast täis. Garderoobis on stangedel DN kleidid ja ruum täitub ootusäreva suminaga… (veel …)
Lähenev hingedepäev teeb vägisi meele härdaks. Mõeldes neile, keda enam pole. Olenemata sellest, kuidas elame, saabub lõpuks ikkagi vaikus. Eesriie langeb ja muusika vaikib ning jääb vaid mälestus. (veel …)
Mäletan vägagi hästi eelmisel aastal ülemuse nõutut nägu. „Mida teha nädal aega Nizzas?“ oli talle küsimuste küsimus. Tema imestus oli nii tõene, et hakkasin isegi kahtlema. Seepärast jätsin ta tol korral traumeerimata ega öelnud, et nüüd kavatsen minna üksinda.
Mulle meeldib kirjutamine, sest see hoiab vaimu virgena. Enne kodulehe sündi järgisin mitmeid üleskutseid, sest ikka leidub ajakirju, kes paluvad lugejatel etteantud teemadel kirjutada.
Eesti Ekspressis oli lugu, kus kunagised sekretärid meenutasid olnud aegu. Lahe lugemine oli, pole midagi öelda. Meenus enda sekretäriks kasvamise lugu. Peaaegu kolmekümneaastases administratiivtöö kogemuste pagasis on nii mõnigi värvikas seik. Mõni kannatab trükimusta, mõni mitte.