Septembri lõppedes sulges uksed Telliskivi Loomelinnakus vaid üks kuu avatud olnud Ewa-Kaisa pop-up galerii. „Avasin selle galerii enda 55. sünnipäeva tähistamiseks ja kui ma peaksin kunagi päris oma galerii looma, siis oleks see just selline, nagu Telliskivis oli,“ räägib Ewa-Kaisa. (veel …)
Mida mina ka tehnikast tean. Kui see just pole Legodega seotud 🙂 Ausalt öeldes olen siiani veendunud, et parim kohv on puupliidil tavalise kannuga keedetud ja nutitelefoni imelisse maailma sukeldusin paar aastat tagasi tänu tööandja järjepidevusele.
Üksikud eraldi seisvad toolid, mõnus muusika ning kogunev rahvas. Suupistelaud ja rahu. On detsember 2020 ja Kaupo Kikkase raamatu „Kuidas pildistada inimesi“ esitlus Fotografiskas.
Elu on näidanud, et ilustamisest on saanud rahvuslik spordiala. Nutitelefonid pakuvad filtreid ja peaaegu kõik ajakirjade kaantel olijad „käiakse“ üle. Ikka selleks, et isik oleks vaatajale „söödav“.
Olime järjekordsel Naisteklubi sõbrapäeva istungil. Kõik olid kohal, ilusasti riides ja puha. Sõime head ja paremat ning rääkisime elust. Sellest, kui lahe see meie klubi on ja kui väga meil seda vaja on.
Kuidas see oligi? Lubaja hea mees, tegija veel parem? Kes meist ei anna vahel lubadusi? Hakata end liigutama või muud sellist. Kosel elamisest mäletan kuidas kohalikud elumehed lubasid igal nädalal alustada uut elu. Seda, kas need olid kattega või katteta lubadused, teavad asjaosalised ise.
Igatahes annan mina lubadusi.
«Tegelikult pole sa nii tore, kui väidad end olevat!» sisistab üks mees mulle üle laua. Ma pole teda kunagi varem näinud, aga ikkagi suutsin tal karva kapitaalset turri ajada.
“Ma ostaksin sinu kunsti, kui see rohkem maksaks” teatab sõber. Lisamata, kas tegu on naljaga või mitte. Kui palju on üldse “rohkem” ja millised on kriteeriumid? Kunsti valimine on omaette teema. Millal ja kas saab kunstist investeering, on tume maa. Vähemalt minu jaoks.