Paar aastat tagasi sõitsin ühel hilisel õhtul rongiga kodu poole. Tulin mingilt ürituselt ja olin õhinat täis. Minu vastas istus naisterahvas, kelle vanust oli raske määrata. Oli ta kehvalt hoitud nelikümmend pluss või veelgi vanem, ei oska öelda. Igatahes oli elukoorem tema õlul ja seitsesada aastat orjapõlve salvestunud igasse ihurakku.
„Ei ole hullemat töötajat kui vallaline surfar. Nii kui tuul tõuseb, on ta läinud,“ teeb üks personalijuht nalja. Nali naljaks, aga viimastel aastatel piirab tööandjaid hoopis teine riskigruppi kuuluv tõug – 50 pluss vanuses töötaja.
Ma ei ole kunagi unistanud valgest kleidist. Filmidest tuttav pulmaplaneerimine on mulle täiesti võõras teema. Kuigi olen abiellumise usku, paneb paljas mõte, et pean olema kogu seltskonna tähelepanu keskpunktis ja kibetama nende kilgete saatel, mul sisikonna vastupäeva käima.
«Tegelikult pole sa nii tore, kui väidad end olevat!» sisistab üks mees mulle üle laua. Ma pole teda kunagi varem näinud, aga ikkagi suutsin tal karva kapitaalset turri ajada.
Kaheksakümnendate seriaal oli taas ekraanil. Kuigi töötava inimese jaoks veidi kehval kellaajal. Loodetavasti ei pannud programmikoostajad seda filmi ühte patta teiste seebikatega, sest tegelikult on tegemist ägeda filmiga. Igatahes soovitan seda vaadata. (veel …)
Paljud ähvardasid katta juulikuise pildi kalendris kinni. Lootuses, et nad ei peaks seda tipsi nägema. Ma ei tea, kas nad ka seda tegid või mitte. Minu seinal on see kalender just sellisena, sest pilt on elust enesest. Oli eelmise aasta suvi Nizza rannas. Päike siras ja logelesime õega päevitustoolidel. Läbi suvise rammestuse oli kuulda, kuidas meie ees päevitav naine nurrub beach-boy’ga mesimagusal häälel.
Istun voodi peal ja sorteerin isiklikku kultuurikihti. Olen hoolega hoidnud alles poja tunnistused ja muu. Vaatan pilte ja sees hakkab keerama.
Paar aastat tagasi osalesin Kultuurikatlas toimunud Vintagel. Naljaga pooleks sai siis Margit Kõrvitsale lubatud, et järgmisel korral näeme. Teadmata, et Margit otsustab vahepeal aja maha võtta ja kolida Vintage Tallinnast Kuressaarde. Kaup on varem kui meie. Kui Saare KEK ja Kuressaare, siis nii ongi. (veel …)
Ajaga on, nagu on. Kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga mõni on toimekam, kui teine. Jõudes kõikjale, tehes vahel võimatuna näivat. Ameeriklastele meeldib toonitada, et aeg on raha. Kellele siis raha ei meeldi, aga ikkagi on küsimuste küsimus, kuidas ajal silma peal hoida. Rääkimata selle väärtuslikust kasutamisest. (veel …)
Kodulehe saamiseks on mitmeid viise. Mõni tellib, teine ehitab ise. Minu saaga algas siis, kui sain aastal 2017 töölt sule sappa ehk rahvakeeli sain kinga. Maandumislehe ehk koondamisteatega, aga siiski.