Kunstikalender 2026
Asjade taaskasutamine on mind heas mõttes ära rikkunud, sest enne uue asja tegemist püüan veel kord anda vanale võimaluse.
Kiri Avele!
Kallis Ave!
Ausalt öeldes ei teagi, millest alustada. Aasta tagasi sa lahkusid, ja eht-sinulikult toimus see Kata sünnipäeval.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata?
Ja kuidas veel vaadatakse. Nagu niuhti tõmmatakse vaesel suksul paar korda aastas lõuad laiali ja poetakse sinna kogu kupatusega sisse. Uurimaks, mis seal on.
Vananemine on nõrkadele?
Ühel päeval kuulsin pealt kahe noore kuti vestlust. Tüüpide arvates on vananemine nõrkadele ja tudisevad vanurid on selles ise süüdi!
Miks liftikõne?
Miks liftikõne?
Koolitajad räägivad liftikõnest, aga kui mulle meeldib hoopis trepist käia?
Naudingute jahil!
Ärge palun muretsege, sest juttu ei tule teps mitte Epp Kärsini uutest nippidest asjade kohta, millest vanemad pole meile midagi rääkinud.
Õnnelik olemise päev
Viimasel ajal on kalender kõiksugu tähtpäevi täis ja raske on nendega sammu pidada. Vahel ei teagi, mida tähistada ja mida mitte. Samas midagi ju võiks.
Tegija Plakk
Septembri lõppedes sulges uksed Telliskivi Loomelinnakus vaid üks kuu avatud olnud Ewa-Kaisa pop-up galerii. „Avasin selle galerii enda 55. sünnipäeva tähistamiseks ja kui ma peaksin kunagi päris oma galerii looma, siis oleks see just selline, nagu Telliskivis oli,“ räägib Ewa-Kaisa. (veel …)
Komprimissitu sõprus
„Arm on üürike, sõprus on püsiv,“ lubab Ave Alavainu kõigi aegade ilusamas sõbraluules. Tegelikult pole mitte miski siin ilmas püsiv. Ka sõprus mitte.
Viisakuse ilu ja valu
Kõik me oleme kuulnud terminit „hea lastetuba“, ja see ei tähenda teps mitte printsessivoodi või piraadisängi olemasolu. Pigem räägib see hea kasvatuse olemasolust. Sellest, et sisenemisel öeldakse tere ja lahkudes head aega.