Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ühistransporti kasutama. See on nii äge. Esiteks ei seisa autoga lõpututes liiklusummikutes ja teiseks näeb eri ühiskonnakihte kogu oma hiilguses. Nii rongis kui ka linnaliinibussis. Nagu ikka, on valdav enamus reisikaaslastest ninapidi telefonis. Muigan, sest see on peaaegu igahommikune vaatepilt, ja olen hakanud kutsuma seda palverännakuks. (veel …)
Aastaid tagasi sattusin Tartus raamatupoodi ajal, mil seal toimus ühe arvestatava kirjaniku raamatuesitlus. Lisaks muule uuriti tema suhtumist ka meid ümbritsevasse prügisse. Olgem ausad, tema vastus pani veidike jahmatama. Väita publikule, et üksikindiviidi tasandil pingutamine erilist rolli ei mängi, oli paras julgustükk.
Kes meist pole kuulnud, kuidas Maalehe Mangi horoskoobile aasta-aastalt tormi joosti. Lehed kadusid lettidelt nagu võluväel ja tundus, et keegi ei saanud selleta hakkama. Müüginumbrid purustasid rekordeid, aga ikkagi otsustati pärast (n)ahistamisskandaali koostöö lõpetada. Seega horoskoop ja lubadused.
Ma isegi ei mäleta, kuidas see juhtus. Igatahes tuli Modigliani minu ellu arglikult. Hakates end kiht-kihilt avama. Püüdes mind nö konksu otsa. Kui mälu ei peta, tõi õde Londonist esimese kunstiraamatu ja nüüdseks on mul neid päris vinge kogu. (veel …)
Õnneks on veel neid toredaid ettevõtteid, kes korraldavad nii jõulupidusid kui ka suvepäevi. Lootuses, et vabal ajal tekkiv energia aitab kaasa paremale atmosfäärile ka töisel ajal. Kas see alati vilja kannab, pole aimu. Küll olen aga mina selliste ürituste usku.
Paar aastat tagasi sõitsin ühel hilisel õhtul rongiga kodu poole. Tulin mingilt ürituselt ja olin õhinat täis. Minu vastas istus naisterahvas, kelle vanust oli raske määrata. Oli ta kehvalt hoitud nelikümmend pluss või veelgi vanem, ei oska öelda. Igatahes oli elukoorem tema õlul ja seitsesada aastat orjapõlve salvestunud igasse ihurakku.
„Ei ole hullemat töötajat kui vallaline surfar. Nii kui tuul tõuseb, on ta läinud,“ teeb üks personalijuht nalja. Nali naljaks, aga viimastel aastatel piirab tööandjaid hoopis teine riskigruppi kuuluv tõug – 50 pluss vanuses töötaja.
Ma ei ole kunagi unistanud valgest kleidist. Filmidest tuttav pulmaplaneerimine on mulle täiesti võõras teema. Kuigi olen abiellumise usku, paneb paljas mõte, et pean olema kogu seltskonna tähelepanu keskpunktis ja kibetama nende kilgete saatel, mul sisikonna vastupäeva käima.
«Tegelikult pole sa nii tore, kui väidad end olevat!» sisistab üks mees mulle üle laua. Ma pole teda kunagi varem näinud, aga ikkagi suutsin tal karva kapitaalset turri ajada.
Kaheksakümnendate seriaal oli taas ekraanil. Kuigi töötava inimese jaoks veidi kehval kellaajal. Loodetavasti ei pannud programmikoostajad seda filmi ühte patta teiste seebikatega, sest tegelikult on tegemist ägeda filmiga. Igatahes soovitan seda vaadata. (veel …)