Kuidas see oligi? Lubaja hea mees, tegija veel parem? Kes meist ei anna vahel lubadusi? Hakata end liigutama või muud sellist. Kosel elamisest mäletan kuidas kohalikud elumehed lubasid igal nädalal alustada uut elu. Seda, kas need olid kattega või katteta lubadused, teavad asjaosalised ise.
Igatahes annan mina lubadusi.
„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.
Kes meist ei teaks kõnekäändu „ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sul sada sõpra“. Mul on viimasest Moskva reisist küll mõned sajad lauasahtlis, aga kindlasti pole mul sadat sõpra. Jutt ei ole mitte FB-sõprusest vaid sellest tõelisest, mil mitu nägu.
Kolmapäeva õhtu ja Vaba Lava Telliskivi loomelinnakus. Katmata poodium. Donna Nordica valged meenetega kotid ootamas külalisi. Nagu ikka, on esimesed read eriti tähtsate tegelaste jaoks. Inimesi voorib juurde ja peagi saab saal rahvast täis. Garderoobis on stangedel DN kleidid ja ruum täitub ootusäreva suminaga… (veel …)
Mulle meeldib kirjutamine, sest see hoiab vaimu virgena. Enne kodulehe sündi järgisin mitmeid üleskutseid, sest ikka leidub ajakirju, kes paluvad lugejatel etteantud teemadel kirjutada.
Eesti Ekspressis oli lugu, kus kunagised sekretärid meenutasid olnud aegu. Lahe lugemine oli, pole midagi öelda. Meenus enda sekretäriks kasvamise lugu. Peaaegu kolmekümneaastases administratiivtöö kogemuste pagasis on nii mõnigi värvikas seik. Mõni kannatab trükimusta, mõni mitte.
Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ühistransporti kasutama. See on nii äge. Esiteks ei seisa autoga lõpututes liiklusummikutes ja teiseks näeb eri ühiskonnakihte kogu oma hiilguses. Nii rongis kui ka linnaliinibussis. Nagu ikka, on valdav enamus reisikaaslastest ninapidi telefonis. Muigan, sest see on peaaegu igahommikune vaatepilt, ja olen hakanud kutsuma seda palverännakuks. (veel …)
Aastaid tagasi sattusin Tartus raamatupoodi ajal, mil seal toimus ühe arvestatava kirjaniku raamatuesitlus. Lisaks muule uuriti tema suhtumist ka meid ümbritsevasse prügisse. Olgem ausad, tema vastus pani veidike jahmatama. Väita publikule, et üksikindiviidi tasandil pingutamine erilist rolli ei mängi, oli paras julgustükk.
Kes meist pole kuulnud, kuidas Maalehe Mangi horoskoobile aasta-aastalt tormi joosti. Lehed kadusid lettidelt nagu võluväel ja tundus, et keegi ei saanud selleta hakkama. Müüginumbrid purustasid rekordeid, aga ikkagi otsustati pärast (n)ahistamisskandaali koostöö lõpetada. Seega horoskoop ja lubadused.
Õnneks on veel neid toredaid ettevõtteid, kes korraldavad nii jõulupidusid kui ka suvepäevi. Lootuses, et vabal ajal tekkiv energia aitab kaasa paremale atmosfäärile ka töisel ajal. Kas see alati vilja kannab, pole aimu. Küll olen aga mina selliste ürituste usku.