Miks ometi üksinda?
“Miks sa käid üksinda kinos, teatris, reisil? Kas tõesti pole sul meest, kellega koos seda kõike teha?”, on mitmed uurinud.
“Miks sa käid üksinda kinos, teatris, reisil? Kas tõesti pole sul meest, kellega koos seda kõike teha?”, on mitmed uurinud.
Pärast ajakirjas Tervis Pluss ilmunud artiklit „Lõppenud on päevad?“ paluti seda teemat veelgi lahata.
Kes meist pole kuulnud, kuidas Maalehe Mangi horoskoobile aasta-aastalt tormi joosti. Lehed kadusid lettidelt nagu võluväel ja tundus, et keegi ei saanud selleta hakkama. Müüginumbrid purustasid rekordeid, aga ikkagi otsustati pärast (n)ahistamisskandaali koostöö lõpetada. Seega horoskoop ja lubadused.
Ma isegi ei mäleta, kuidas see juhtus. Igatahes tuli Modigliani minu ellu arglikult. Hakates end kiht-kihilt avama. Püüdes mind nö konksu otsa. Kui mälu ei peta, tõi õde Londonist esimese kunstiraamatu ja nüüdseks on mul neid päris vinge kogu. (veel …)
Õnneks on veel neid toredaid ettevõtteid, kes korraldavad nii jõulupidusid kui ka suvepäevi. Lootuses, et vabal ajal tekkiv energia aitab kaasa paremale atmosfäärile ka töisel ajal. Kas see alati vilja kannab, pole aimu. Küll olen aga mina selliste ürituste usku.
„Ei ole hullemat töötajat kui vallaline surfar. Nii kui tuul tõuseb, on ta läinud,“ teeb üks personalijuht nalja. Nali naljaks, aga viimastel aastatel piirab tööandjaid hoopis teine riskigruppi kuuluv tõug – 50 pluss vanuses töötaja.