Mida mina ka tehnikast tean. Kui see just pole Legodega seotud 🙂 Ausalt öeldes olen siiani veendunud, et parim kohv on puupliidil tavalise kannuga keedetud ja nutitelefoni imelisse maailma sukeldusin paar aastat tagasi tänu tööandja järjepidevusele.
Üksikud eraldi seisvad toolid, mõnus muusika ning kogunev rahvas. Suupistelaud ja rahu. On detsember 2020 ja Kaupo Kikkase raamatu „Kuidas pildistada inimesi“ esitlus Fotografiskas.
Viimasel ajal kirjutavad kõik raamatuid. Mõned on uurinud millal minu oma ilmub. Aga millest ma kirjutan? Sellest, kuidas mind sünnitusmajast koju toomiseks Paul Plaki pruuni Pobeda pingile pandi? (veel …)
“Miks sa käid üksinda kinos, teatris, reisil? Kas tõesti pole sul meest, kellega koos seda kõike teha?”, on mitmed uurinud.
Meil kõigil on omad rääkimata lood ja pole ka Tove Jansson mingi erand. Kuigi tema lugu räägib keegi teine.
“Oh, mis sul viga! Sa oled alati nii heas tujus” vajab veidike lahti rääkimist. Uskuge mind, ka mina hulbin vahel enesehaletsuse lainetel. (veel …)
“Tegelikult see polegi päris klassikaline kunstinäitus, pigem pop-up kunstigalerii,” selgitab kunstnik oma piltide keskel õhinaga.
Pärast ajakirjas Tervis Pluss ilmunud artiklit „Lõppenud on päevad?“ paluti seda teemat veelgi lahata.
Kui vana saun enam ei rahulda, otsustab mees uue ehitada. Mind sauna projekti ei pühendata, naabrimehi aga küll. (veel …)
Ühel päeval võttis Äripäeva portaal Sekretär.ee minuga ühendust. Nad olid lugenud minu “Mina, sekretär” lugu ja kuna Sekretäride päev oli lähenemas, pakuti mulle persooniloo võimalust.