Kingitud hobuse suhu ei vaadata?
Ja kuidas veel vaadatakse. Nagu niuhti tõmmatakse vaesel suksul paar korda aastas lõuad laiali ja poetakse sinna kogu kupatusega sisse. Uurimaks, mis seal on.
Ja kuidas veel vaadatakse. Nagu niuhti tõmmatakse vaesel suksul paar korda aastas lõuad laiali ja poetakse sinna kogu kupatusega sisse. Uurimaks, mis seal on.
Ühel päeval kuulsin pealt kahe noore kuti vestlust. Tüüpide arvates on vananemine nõrkadele ja tudisevad vanurid on selles ise süüdi!
Septembri lõppedes sulges uksed Telliskivi Loomelinnakus vaid üks kuu avatud olnud Ewa-Kaisa pop-up galerii. „Avasin selle galerii enda 55. sünnipäeva tähistamiseks ja kui ma peaksin kunagi päris oma galerii looma, siis oleks see just selline, nagu Telliskivis oli,“ räägib Ewa-Kaisa. (veel …)
„Arm on üürike, sõprus on püsiv,“ lubab Ave Alavainu kõigi aegade ilusamas sõbraluules. Tegelikult pole mitte miski siin ilmas püsiv. Ka sõprus mitte.
Kõik me oleme kuulnud terminit „hea lastetuba“, ja see ei tähenda teps mitte printsessivoodi või piraadisängi olemasolu. Pigem räägib see hea kasvatuse olemasolust. Sellest, et sisenemisel öeldakse tere ja lahkudes head aega.
Mida mina ka tehnikast tean. Kui see just pole Legodega seotud 🙂 Ausalt öeldes olen siiani veendunud, et parim kohv on puupliidil tavalise kannuga keedetud ja nutitelefoni imelisse maailma sukeldusin paar aastat tagasi tänu tööandja järjepidevusele.
Üksikud eraldi seisvad toolid, mõnus muusika ning kogunev rahvas. Suupistelaud ja rahu. On detsember 2020 ja Kaupo Kikkase raamatu „Kuidas pildistada inimesi“ esitlus Fotografiskas.
Viimasel ajal kirjutavad kõik raamatuid. Mõned on uurinud millal minu oma ilmub. Aga millest ma kirjutan? Sellest, kuidas mind sünnitusmajast koju toomiseks Paul Plaki pruuni Pobeda pingile pandi? (veel …)
Ühel päeval võttis Äripäeva portaal Sekretär.ee minuga ühendust. Nad olid lugenud minu “Mina, sekretär” lugu ja kuna Sekretäride päev oli lähenemas, pakuti mulle persooniloo võimalust.
Olin läinud Kullosse täiskasvanute maalikursustele õppima ja joonistasime natüürmorti ning elavat modelli. Ühel päeval palus õpetaja hakata mõtlema kevadnäituse teemale „Olulised asjad, mis ei ole asjad“.